STREIGI TEINE PÄEV

Ja kui te nüüd arvate et eilsega sai kogu see kammajaa läbi siis te eksite. Ja mis veel lõbusam, kuna ma eilset « 20minutes » lehte ei saanud (sest ma ei liigelnud ühegi metroo rongiga) ja täna hommikul raadiost uudiseid ei vaevunud kuulama, ootas mind tavalisel ajal RER B jaama minnes ees hoopis suur hulk minusuguseid, kes olid äsja jaama suletud ustele kinnitatud silti lugenud – JAAM SULETUD STREIGI TÕTTU.

Ega`s midagi, mul sai eile teekond Porte d’Orlean’i juba selgeks – kannapööre ja jalgsi järgmise suure liiklussõlme poole, kust võiks leida ka mõne bussi, mis mind vähemalt Robinson’ i jaamani viiks (naaberlinn, kus on RER B ühe haru lõpp-peatus ja mille kaugus minu töökohast on 20min kiiret kõndi – ja et komplekt täiuslik oleks MÄGISEL MAASTIKUL)

Juba eile selgitati mulle, et kui streik kestab 1 päeva ei juhtu sellest tavakodaniku jaoks mitte midagi – prantslased võtavad selle päeva lihtsalt vabaks ja kasutavad nn üksikuid puhkuse päevi, mis neil selleks aastaks veel alles on jäänud. See-eest teisel päeval tuleb jälle tööle minna. No ja nii ma siis trehvasingi tänaval miniseelikus kontoritibisid, kes vahetult enne kontorisse sisenemist (põhimõtteliselt töökoha ukse ees) oma neoonvärvides sporditossud mustade tikk-kontsaga kingade vastu vahetasid. Ja muidugi oli täna ka tunduvalt rohkem inimesi/autosid liikvel ja loomulikult tõi jalakäijana autodest mööda trügimine õela naeratuse näole - kus on nüüd teie suur kiirus (meenutades tavaolusid, kus suure ristmiku ületamiseks fooriga reguleerimata vöötrajal tuleb olla ülikiire - tõenäoliselt harjutavad siinsed sprindiässad stardikiirendust just sellistel vöötradadel. Parimad jäävad ellu ja need saadetakse olümpiale:)).

Täna oli õnnelikum päev – buss väljus kohe kui see oli reisijatest pilgeni täitunud ja bussijuht kilkas veel üle rahva, kas lähemas paaris peatuses väljujaid on – ja kuna neid ei olnud – muutis ta automaatselt pisut liini kuju ja suundus otse linna ümbritsevale kiirteele (kui seda nii saab nimetada 4+4(mõnelpool 6+6) rida seisvaid, signaalitavaid autosid, mille vahel kihutavad õnnelikud mootorratta- ja rolleri omanikud – ja selleks et läbida ca kilomeetrine lõik nn kiirteel kulus ümmarguselt pool tundi.….. nii et umbes 2 tunni pärast (arvestades minu ühikast lahkumise kellaaega) instituuti jõudes võisin ma vaid õnnelikult naeratada – õhtul tuleb kogu kannatusterada uuesti läbi teha....