Ostlemine siin ja metroo

Nii nagu ma ka varasemates kirjades olen rääkinud elan ma keskkonnas, kus ostlemissõltlastel on tarvis megakrediiti, rikast abikaasat/armukest või väärtpabereid. Ja vähe sellest, et siin on võimalik igasugu lahedaid asju leida, voin isegi mina (põhjamaalt tulnud valge hiiglane võrreldes enamusega inimestest tänaval) leida oma suurusnumbrile vastavat hooaja tipp-kaupa kõrvuti S ja M suurusele mõeldud kaubaga, kusjuures sama hinna eest..... ja mis veel hullem - seda võiksid teha ka minust tunduvalt suuremad inimesed a la need, kes kannavad suurusi 52-54 EUR. Tavaliselt seda minuga ei juhtu, et ma pean nõudma müüja käest väiksemaid numbreid:)
Kui kunagi helges tulevikus juhtub selline asi, et üks neist tõenäoliseltXS suuruses Tartu kaubamaja naiste riiete osakonna tüüpidest, kes kauga tellimise üle otsustavad, peaks minu blogi lugema, siis ta võiks mõista minu pisikest vihjet - HALLOOO! EV PõHISEADUSEGA EI OLE MÄÄRATLETUD INIMESTE SUURUSNUMBRID, MILLEGA ÜKS VõI TEINE ISEND KVALIFITSEERUKS EV KODANIKUKS - ja seda võiks arvestada ka kaubanduses

Aga tegelikult ei suuda enamik inimesi Pariisis elades vältida füüsilise vormi tunduvat paranemist. Ja selle põhjustajaks - nii veider kui see ka pole - on prantslaste endi loodud süsteem selleks, et peaks vähem kõndima- METROO. Kogu saladus peitub aga selles, et metrooga liiklemisks tuleb kõigepealt piisavalt sügavale maa alla minna, seejärel pidevalt ühe rongi pealt teise peale minnes rohkelt treppe läbida (küll selleks et ühe või teise liini alt:kohalt üle minna või teise tasandi rongi peale jõuda) ja kõige lõpuks jälle maapinnale tõusta. Loomulikult on metalselt läikivad eskalaatorid ainult osades jaamades ja isegi siis, kui nad on olemas, ei pruugi nad hetkel funktsioneerida ja kuna kõigil on kogu aeg meeletult kiire, siis sooritatakse kõiki eelmainitud protseduure pool-joostes - ja ainult enesetapja riskiks seda massi aeglustada trepil kohmitsema jäämisega....