Streigist streigini

Peale reaalsete katsete alustamist siinpool piiri on elu meeletult kiireks läinud, mis ei tähenda sugugi seda , et kõik jälle korras oleks :( niisiis just sel nädalal - siis kui mina Eestisse tulema peaks alustasid Air France'i töötajad STREIKI. Ehk võtke asja rahulikult enamus rahvusvahelisi lende toimub ehkki võib ette tulla lendude hilinemisi kuni paar tundi ..... tavaliselt ma vaataksin asjale külma rahuga (no ja siis veel üks tund lennujaamas), aga seekord oskasin ma piletid osta selle arvestusega, et lennuk väljub õigeaegselt ja ühe lennu pealt teise lennu peale minekuks Rootsis on 50minutit aega maa ja ilm.... eks siis näeb, mis mind 01.11. Arlandas ees ootab.

Pariis külmub:)

Külm on - ent nagu ikka siis kui mul on õnnestunud oma kabinetti puhur välja võluda, pole seda enam vaja -täna hakati kütma (vâhemalt labori ruume). See-eest söökla on jätkuvalt temperatuuril +5°C (ja sedati suuresti tänu suurtele pidevalt töös olevatele pitsaahjudele ja fritüüridele) ehk süües jopet seljast ei võeta ja labakuid kandmast takistab ainult see, et sel juhul oleks noa ja kahvliga ümber käimine pisut keeruline või kui sellega suudaksime toime tulla - siis pikkade saiade murdmine mõistliku suurusega tükkideks oleks tõeliselt piinarikas tegevus. Peale ühistranspordi-töötajate-streigi lõppu tehakse siin uusi õelaid nalju selle kohta, et praegu oleks ideaalne aeg ka linna keskküttesüsteemide töötajatel streikima hakata. Kusjuures kohalike jaoks on ilm nii külm, et isegi kirglikud suitsetajad on oma igapäevaste suitsude arvu vähendanud , et ei peaks väljas külmetama.

Ma ei tea mida mõtlesid need teadlased, kes rääkisid kliima soojenemisest - no vähemalt Kesk-Euroopat see ei peaks hõlmama. Ja nii nagu kohalikud räâgivad oli neil ka erakordselt külm suvi ja praegu oktoobri lõpus ootavad ka nemad kiilasjääd ja 2cm paksust lumekorda - midagi peab valesti olema!

STREIGI TEINE PÄEV

Ja kui te nüüd arvate et eilsega sai kogu see kammajaa läbi siis te eksite. Ja mis veel lõbusam, kuna ma eilset « 20minutes » lehte ei saanud (sest ma ei liigelnud ühegi metroo rongiga) ja täna hommikul raadiost uudiseid ei vaevunud kuulama, ootas mind tavalisel ajal RER B jaama minnes ees hoopis suur hulk minusuguseid, kes olid äsja jaama suletud ustele kinnitatud silti lugenud – JAAM SULETUD STREIGI TÕTTU.

Ega`s midagi, mul sai eile teekond Porte d’Orlean’i juba selgeks – kannapööre ja jalgsi järgmise suure liiklussõlme poole, kust võiks leida ka mõne bussi, mis mind vähemalt Robinson’ i jaamani viiks (naaberlinn, kus on RER B ühe haru lõpp-peatus ja mille kaugus minu töökohast on 20min kiiret kõndi – ja et komplekt täiuslik oleks MÄGISEL MAASTIKUL)

Juba eile selgitati mulle, et kui streik kestab 1 päeva ei juhtu sellest tavakodaniku jaoks mitte midagi – prantslased võtavad selle päeva lihtsalt vabaks ja kasutavad nn üksikuid puhkuse päevi, mis neil selleks aastaks veel alles on jäänud. See-eest teisel päeval tuleb jälle tööle minna. No ja nii ma siis trehvasingi tänaval miniseelikus kontoritibisid, kes vahetult enne kontorisse sisenemist (põhimõtteliselt töökoha ukse ees) oma neoonvärvides sporditossud mustade tikk-kontsaga kingade vastu vahetasid. Ja muidugi oli täna ka tunduvalt rohkem inimesi/autosid liikvel ja loomulikult tõi jalakäijana autodest mööda trügimine õela naeratuse näole - kus on nüüd teie suur kiirus (meenutades tavaolusid, kus suure ristmiku ületamiseks fooriga reguleerimata vöötrajal tuleb olla ülikiire - tõenäoliselt harjutavad siinsed sprindiässad stardikiirendust just sellistel vöötradadel. Parimad jäävad ellu ja need saadetakse olümpiale:)).

Täna oli õnnelikum päev – buss väljus kohe kui see oli reisijatest pilgeni täitunud ja bussijuht kilkas veel üle rahva, kas lähemas paaris peatuses väljujaid on – ja kuna neid ei olnud – muutis ta automaatselt pisut liini kuju ja suundus otse linna ümbritsevale kiirteele (kui seda nii saab nimetada 4+4(mõnelpool 6+6) rida seisvaid, signaalitavaid autosid, mille vahel kihutavad õnnelikud mootorratta- ja rolleri omanikud – ja selleks et läbida ca kilomeetrine lõik nn kiirteel kulus ümmarguselt pool tundi.….. nii et umbes 2 tunni pärast (arvestades minu ühikast lahkumise kellaaega) instituuti jõudes võisin ma vaid õnnelikult naeratada – õhtul tuleb kogu kannatusterada uuesti läbi teha....

STREIK- Jeudi Noir

Lõppude lõpuks jõudsin ka mina selle ära oodata - "Musta neljapäeva" nii nagu kohalikud lehed sellest kirjutavad:) Ja mida see tähendab - ühistransporditöötajate streiki ja mitte ainult sellist, kus poolt linna teenindav transport ei liigu või sellist millesse on haaratud ainult metroo ja linnalähirongid, vaid sellist, mis haarab enda alla köiki ühistranspordi vahendeid - st ükski tramm ei liigu, suurimad linnalähirongid (RER) ei liigu, kaasaarvatud need, mis teenindavad rahvusvahelisi lennuväljasid (kujutan ette milline kammajaa käib CDG ja Orly terminalides), pooled metrooliinid ei tööta ja mitmetel on hõrendatud graafik ja ka kõik 400 bussiliini pariisis ja selle lähiümbruses on hõrendatud graafikuga.
Leidsin olukorda täpsustava lehekülje

Bulletin d'Information Trafic
du jeudi 18 octobre 2007 - 10h55

N° Vert RATP : 0 800 15 11 11

A la suite des préavis des Syndicats CFDT, CFE CGC, CFTC, CGT, FO, FSI, SUD, UNSA (BUS, GATC et SAT) pour la journée du 18 octobre, le trafic est très fortement perturbé sur l’ensemble de ses réseaux (Bus, métro, RER et tramways).

- Métro :

ligne 14 : trafic normal
Ligne 7bis: 2 rames sur 3
Lignes 1 : 1 rame sur 2
Lignes 2, 4, 6 : 1 rame sur 3
Lignes 5, 7, 9 et 13 : moins d'1 rame sur 6 [väljub keskmiselt iga kuues]
Autres lignes : trafic non assuré [ülejäänud liinid ei tööta]

- RER / RATP :

Ligne A : trafic non assuré [liiklus pole kindlustatud - loe: mitte ühtegi rongi]
Interconnexion suspendue à Nanterre Préfecture

Ligne B : trafic non assuré
Interconnexion suspendue à Gare du Nord

- Bus :
trafic très perturbé
moins d'un bus sur 10 en moyenne [keskmiselt iga 10s buss liigub]

TVM : 20 % de trafic assuré [kindlustatud 20% liiklusest]
Roissybus : 10 % de trafic assuré
Orlybus : Trafic normal

- Tramway :
trafic non assuré

Retrouvez toute cette information :
- sur le numéro vert 0 800 15 11 11 (appel gratuit à partir d’un poste fixe)
- sur votre mobile grâce à notre service internet mobile Ma RATP dans la poche.
Pour y accéder :
tapez wap.ratp.fr ou imode.ratp.fr dans le navigateur de votre mobile
ou envoyez "RATP" au 30130 (coût d’un SMS)

http://www.postimees.ee/181007/esileht/valisuudised/290104.php
Selline on siis üldine info, enne tegeliku olukorra/läbielatu kirjeldamist

Kogu stoori algas minu jaoks juba eile õhtul kui ma nö. kogemata hommikusest "20 minutes" vâljaandest lugesin et tuleb suur ühistransporditöötajate streik ja linnalähirongid, trammid ja osa metrooliine ei teeninda. Aga nagu ajaleht märkis – alati on ka midagi positiivset, nimelt on ilmateate kohaselt ideaalsed tingimused lühemateks ja pisut pikemateks jalgsimatkadeks linnas.
Arenenud ühiskondade liikmetele, kes on antud piirkonnas elanud vähe aega ning lisaks ei oma ka piirkonna kaarti ja käivad kolmandatesse linnadesse tööle kasutades selleks linnalähirongi, peaks selline teade tekitama vähemalt ühe korraliku paanikahoo – aga nagu ikka minu jaoks oleks tarvis midagi enamat:)

Milleks paanitseda kui saab arvestada paari faktiga

1) Elan linna lõunaservas, nii et ühele poole minu nn kodust jääb linna ümbritsev ringtee ja teisele poole linna ümbritsev trammi tee – ületades ühe neist on lihtne sattuda tont teab kuhu – aga mõlema ületamine nn kogemata on võimatu ehk ära eksimise võimalus praktiliselt 0

2) On vähemalt 2 bussi, mis peaksid väljuma erinevate liiklussõlmede lähedalt linna lõunaosas ja peatuma minu labori lähedal, kusjuures mõlemate peatused peavad jääma metroo lõpp-peatuste lähedale

3) Vastavalt metroo-liinide kaardile asuvad nende lõpp-peatused linna ümbritseva ringtee ja trammitee vahel ja jäävad mõlemad minu ühikast lääne poole.

Nii, et hommikuks oli mul sõjaplaan valmis:) Tuleb varuda piisavalt aega ja kannatust ja valmisolekut veidrate üllatuste jaoks

Esimese asjana tänasel hommikul avasin raadio, et kuulata välja reklaamitud streigi infot edastavalt kanalilt täpsemat infot…. Ja mida ma kuulen – rõõmsameelsed tüübid loetlevad Pariisis ja selle ümbruses juhtunud liiklusõnnetusi ja ummikute piirkondi, kus viibivatel autojuhtidel tuleb veel vähemalt pool tundi või enam tuima näoga ummikus istuda. Samuti loetakse üles info puuduvate ühistranspordi liinide kohta.
7.45 Lahkun ühikast arvestusega hiljemalt kella kümneks olen laboris.

7.55 Jõuan Porte d’Orlean’i ja hakkan metroolähedastest bussipeatustest otsima seda ühte, mida teenindab liin 194 (lisa; antud metroojaama juures on linna ümbritseva kiirtee peale-ja mahasõidud, mistõttu ristmik ei tähenda mitte 2 mõistliku tänava ristumiskohta vaid paari veidrat ringteed, mille juurde viib mitmeid tänavaid, mis on omakorda siit sealt liigendatud fooride ja ülekäiguradadega – tont seda teab mis loogika järgi ja mille kaugemates servades on bussipeatused).

8.00 Peale esimest viit minutit viisakat liikumist peatusest peatusse, ühe foori tagant teise foori taha hakkan omandama surmapõlgajast jalakäija liikumistehnikat ja üle tee marssima just seal kus tundub see vajalik ja võimalik olevat, kuna enamik autosid peab nii kui nii seisma

8.05 Jõuan peatusesse, mida teenindab 194:)ja avastan, et järgmine buss saabub juba 4min pärast. Hoo võidurõõm missugune – kohalik streik ei suuda mind häirida

8.09 saabub buss, võtab reisijad peale – ja siis teatab bussijuht “Streigi tõttu hakkan liikuma umbes 20 minuti pärast”. Esimest korda taban end mõttelt “Tõprakari selline” Niisiis info mida raadiost ei edastatud oli järgnev: “Lugupeetud reisijad, arvestage sellega, et peatustest väljub keskmiselt iga kümnes buss”

Bussis seistes võib tegelikult päris mõnusasti aega veeta, eriti siis, kui sul on õnnestunud akna lähedale koht saada, kus sa ei pea kellestki ega millestki kinni hoidma...…. Just siin avaneb võimalus külma rahuga inimesi ja nende tegevust nn kriisisituatsioonis jälgida. Nt. näha kuidas mõni üritab kiirtee pealesõidu juures hääletada end järgmise/ülejärgmise mahasõiduni, – kusjuures äärmiselt organiseeritult - nagu ikka mütates keset teed äsja välja prinditud soovitud sihtpunkti märkiva kirjaga. …. Või veel parem jälgida siinseid motopolitseinikke liiklust korraldamas (kuna teadupärast pole prantsusmaal autojuhi lube tehes sugugi oluline teada, et foori tule punane on sõitmist keelav värv ja roheline lubav ning asfaldile märgitud laiad valged paralleelsed triibud, mille juurde keegi on maalinud inimese kujutise, pole sinna tehtud ilu pärast vms). Ja loomulikult - kui te arvasite et Pariislastel ei ole rulluiske ja tõukerattaid kappi peidetud siis te eksite - ja kuna ülikonnas rulluisutamise kohta pole ühtegi reeglit on liikvel pintsaklipslastest-rulluisuhuligaanid, kes süüdimatult kõnniteel kihutavad.

8.28 Buss sulgeb uksed, mis loomulikult ei tähenda, et me nüüd üle liiklusummiku lendaks - aga loomulikult ootavad ka meid umbe sõidetud ringteed, mis ootavad liikluskorraldajat.

9.09 Buss jõuab Robinson' i jaama ja selle asemel, et edasi sõita teatab bussijuht - streigi tõttu sõidan edasi alles 15 minuti pärast ja lisab selle lõppu tõenäoliselt oma kõige ilusama "Desolé" (parim mitmetähenduslik sõna näitamaks oma kurbust, vabandamaks end välja... või kasutatav kontekstis a la rõõmuga teatan sulle,et keerasin sulle just käru/sul läheb halvasti aga mind see ei puuduta jne)

Jätkub...

Täna leidsin veel ühe pisikese asja minu eelmisest siinviibimisest - minu uksel on ikka veel vana silt selle kohta, et ruumis D528 töötan MINA:)
Aga sellest leiust tunduvalt toredam seik oli see, et minu juhendaja langes naisprofessorite kriitikatule alla selle eest, et ta ei ole mulle lisaks minu töökoht-laborile eraldi kontoripinda hankinud .... Vot kuidas mõjub kui vanemad daamid avastavad, et sa lepid selle piskuga mille sa ise endale tuima näoga võtta riskisid. Nüüd on mul siis lisaks laboris olevale arvutiga töökohale nn. artiklite lugemise töökoht teadurite/doktorantide ruumis - suur tühi laud, mille juurde kuulub rohkete sahtlitega tumba, mille täitmiseks katseid puudutavate materjalidega kuluks tõenäoliselt üle aasta :)

Flam`s ja Rugby

Flam' s restoran - nädalavahetuse veel avaldamata seikluste juurde kuulus Flam' i restorani testimine yak*
Flam - see on selline üliõhukesele veepõhisele kõrbenud taignale laotatud pitsa koostisosad (korralik juust, sibul tomatipasta välja jätta) või viilutatud juurviljad küpsetatuna üle valatud Emmentali juustu kastmega ehk siis kõrbema läinud algklassilapse kulinaarne meistriteos ja selle eest maksta 8EUR - pisut palju

Ja mida mina sellest õppisin - Kõike võib tesitida - AGA - ära usalda kohalikke, nende maitsmismeel on juba rikutud soolavabade toitudega ning kui sa ei tea, mida kujutab endast toit millele restoran on spetsialiseerunud, siis parem ära roni sinna:)

Enesetapjast inglased - samuti jäi sellele laupäevale suur rugby matsh GB vs FR - kui ma ei eksi siis vastava MMi poolfinaal. Ja mida tegid sel puhul britid - nad tulid hordide kaupa prantsusmaale (ja et nad ikka silma paistaksid olid nad hankinud endale ka oma kuuluvust ja lemmiktiimi selgelt märkiva T-särgi, mida nad uhkusega igal pool kandsid), et mängule kohalike fännide hulgas kaasa elada ja loomulikult kogu hingest loota et just nende rahvusmeeskond võidab. Kui meenutada, millised kired käivad kaasas jalgpalliga ja siia juurde liita fakt, et rugby on ju veelgi agressiivsem mäng. Nii arvaks, et sellega käivad kaasas ka pisut kirglikumad kodumeeskonna fännid ja nende au kaitsjad.

Prantslaste vasturünnak oli selle peale täiesti loogiline - mängu ei kantud üle mitte linna keskpunktis rahvuskangelaste vastu võtmise kohas jne Hotelle de Ville`i juures (meie mõistes raekoja platsis) vaid väidetavalt lähtudes turvalisuse kaalutlusest hoopis Champs de Mars' il (st Eiffeli torni lähedale jääv suur suur park/muruplats). Nii kindlustati vähemalt seegi, et vanad vaenlased/konkurendid britid ei saaks koleda stsenaariumi korral prantslaste pühal väljakul võidutantsu tantsida.
Tagamaks inglaste enesetapuürituse ebaõnnestumist oli lisaks tavaturvanõuetele ( a la klaastaara territooriumile viimine keelatud, metallesemed jms torke/löögirelvadena kasutatavad esemed keelatud) iga 10 inglase kohta 1 eriüksuslane ja iga 30 inglase kohta 1 pommikoer pluss hulgim politsei ja munitsipaalpolitsei jõude tänavatele saadetud.

Arvestades kõike seda, mida arvatakse suurriikide kodanikest ja nende soovist/oskusest teisi keeli rääkida juhtus täna hommikul (vist) ime. Ma sattusin infot paluma inimese käest (SNCFi töötaja), kes rääkis praktiliselt aktsendivaba inglise keelt - WOW!!! No saage aru, unise peaga ei viitsiks te isegi prantsuse keelt väänama hakata rohkem kui hädapärast vaja.

Pleyel 200 ja ühikaelu

Nädalavahetuse tipp-sündmuseks oli see, et Pleyel' i klaveril sai 200 aasta täis. Ja selle puhul oli Pleyel` i kontserdisaalis (üks paljudest siinsetest suurtest kontserdisaalidest) 5 tasuta kontserti ühe päeva jooksul - ehk siis nagu konveieril 11.00st 22.00ni - kusjuures iga kontsert oli erineva temaatikaga. Mina vedasin end 18.30 alanud kontserdile mis pidi kirjade järgi olema "Jazz and Improvisation".

Peamist elamust pakkus aga hoopis see, milline trügimine ja tõuklemine oli kontserdisaali uste ees..... huu - 45min enne kontserdi algust kohale jõudes sain aru miks mu kaaslane (kohalik) oli kahtlustavalt uurinud, kas läheme ikka piisavalt vara kohale kui reserveeringuid kohtadele ei ole. Kui ma oleksin läinud a la hulludele päevadele oleksin aru saanud, aga ma läksin ju enda teada viisakale kontserdile.... No vähemalt sain ma õppetunni kuidas tuleb enda eest selliste kohtade peal seista ja tuima näoga nn järjekorda vahele pressida.

Ma ei ütle, et kontsert oleks kehv olnud, aga võibolla oli minu jaoks pisut kummaline kombinatsioon panna kokku vene päritolu super-pianist, viiuli-virtuoos ja ooperi-primadonna, esitada ennekõike klassikalise muusika palasid (a la Verdi, Bach, Beethoven) põimituna jupikesitega siinsetest rahvalauludest ja paroodiast perekondlike suhtete teemal muusikute perekonnas ning seda välja reklaamida kui "jazz ja improvisatsioon". Üksiknumbritena hea esitus - aga kõik see ühte patta kokku panna..... mina eelistaks pigem 2-3 eraldi kontserti.
Jazzi ja improvisatsiooni osa oli 10-15min kogu kontserdist, aga see osa oli selle-eest super-hea.
Samas pani kontserdi üldine ülesehitus mind mõtlema prantslaste kui rahvuse pisut kõrgema kultuuri/kunsti lembusele - on see ikka nii suur kui arvatakse...? Kas ma eksin kui ütlen et ennekõike ootavad siinsed inimesed lihtsat estraadi-etendust või kabareed...

Ühikanaabritega on mul igal juhul vedanud - vähemalt soodustavad minu toale lähimates tubades elavad inimesed minu prantsuse keele kiiret arengut, mis puutub peretülide ja laste kasvatamisega seotud sõnavara:) Aga seni kuni nad öörahust enam vähem kinni peavad ei hakka ma neid kostitama laupäevahommikuste mööbli-ümberpaigutamise-tuuridega (no mis mina teha saan, et ma hommikul varakult üles ärkan ja ei tunne mitte mingisugust erilist kirge hommikust energiat pargis jooksmisega ära kulutada).

Ostlemine siin ja metroo

Nii nagu ma ka varasemates kirjades olen rääkinud elan ma keskkonnas, kus ostlemissõltlastel on tarvis megakrediiti, rikast abikaasat/armukest või väärtpabereid. Ja vähe sellest, et siin on võimalik igasugu lahedaid asju leida, voin isegi mina (põhjamaalt tulnud valge hiiglane võrreldes enamusega inimestest tänaval) leida oma suurusnumbrile vastavat hooaja tipp-kaupa kõrvuti S ja M suurusele mõeldud kaubaga, kusjuures sama hinna eest..... ja mis veel hullem - seda võiksid teha ka minust tunduvalt suuremad inimesed a la need, kes kannavad suurusi 52-54 EUR. Tavaliselt seda minuga ei juhtu, et ma pean nõudma müüja käest väiksemaid numbreid:)
Kui kunagi helges tulevikus juhtub selline asi, et üks neist tõenäoliseltXS suuruses Tartu kaubamaja naiste riiete osakonna tüüpidest, kes kauga tellimise üle otsustavad, peaks minu blogi lugema, siis ta võiks mõista minu pisikest vihjet - HALLOOO! EV PõHISEADUSEGA EI OLE MÄÄRATLETUD INIMESTE SUURUSNUMBRID, MILLEGA ÜKS VõI TEINE ISEND KVALIFITSEERUKS EV KODANIKUKS - ja seda võiks arvestada ka kaubanduses

Aga tegelikult ei suuda enamik inimesi Pariisis elades vältida füüsilise vormi tunduvat paranemist. Ja selle põhjustajaks - nii veider kui see ka pole - on prantslaste endi loodud süsteem selleks, et peaks vähem kõndima- METROO. Kogu saladus peitub aga selles, et metrooga liiklemisks tuleb kõigepealt piisavalt sügavale maa alla minna, seejärel pidevalt ühe rongi pealt teise peale minnes rohkelt treppe läbida (küll selleks et ühe või teise liini alt:kohalt üle minna või teise tasandi rongi peale jõuda) ja kõige lõpuks jälle maapinnale tõusta. Loomulikult on metalselt läikivad eskalaatorid ainult osades jaamades ja isegi siis, kui nad on olemas, ei pruugi nad hetkel funktsioneerida ja kuna kõigil on kogu aeg meeletult kiire, siis sooritatakse kõiki eelmainitud protseduure pool-joostes - ja ainult enesetapja riskiks seda massi aeglustada trepil kohmitsema jäämisega....

Ühikas

Vâhe sellest, et minu ühikas nii nagu mitmetes teisteski on eraldi jõusaal, muusikasaal, TVtuba ja koristaja - on meil osaline hotelliteenindus:) Just - eile oma tuppa saabudes avastasin, et keegi oli vahepeal kogu senini tekkinud prügi ära viinud ja põrandat pesnud.;;;; ühika sisekorda tutvustavas kirjatükis oli küll info koristamise kohta - aga ma poleks iialgi oodanud , et see käib ka tubade kohta. Huvitav kui ma jätaksin voodi hommikul totaalselt sassi , siis kas õhtuks on see nagu imeväel jälle korda saanud ja joonlauaga mõõdetavate pööratud lina servade ja muu taolisega..... ning kui ma padja kõrvale pisut tippi jätaksin kas siis volditaks ka käterätikutest luikesid vms... Ja veel parem ma pole siiani aru saanud, et kuidas mulle telefoniarve esitatakse kui ma suures koguses kõnesid välisriiki teen;)

Uus Päev

Mulle tundub, et seekord saabusin mingisugusesse teise riiki - aga kindlasti on tegemist suhteliselt edukalt areneva piirkonnaga, kui asi puudutab nn kliendikaarte, majutust jne. Mõelge vaid kodu leidmiseks kulus ainult 1 nädal:) Lisaks -täna sain kätte oma välisteadlase kaardi ja ârge arvakegi, et ma tean mida kasulikku ma sellega teha saan - igal juhul väidavad nad, et selle abil on mul võimalik sooritada 1000 erinevt toimingut kiirendatud korras ja leida teisi omasuguseid.

Nii, et kui välja arvata igasugune teaduslik edutus, mis on minule iseloomulik, võib siin päris edukalt eksisteerida:)

Lõpuks olen ka mina endale mingiks ajaks püsivama elukoha leidnud - ja ikkagi kolisin Pariisi üliõpilaslinnakusse.... See mis toas puudu on on kompenseeritud ümbruskonnaga - park pargis kinni ja hulgim noort rahvast (kusjuures hämmastavalt vähe musti)

Tähelepanekud:
- minu uue kodulinna meestemoe vingeimaks trendiks on see, et iga vähegi endast lugupidav ülikonnastatud/lipsustatud mees peab niigi võrratut komplekti täiendama suure koguse nätsuga ja seda lõuad laiali närima.... Ja teades kui vähe on mugavates peatuspaikades prügikaste võin ma igal õhtul nätsuvabade kingadega koju jõudes vaid rõõmsalt ohata - huuh 1:0 minu kasuks

Kirjad lõunast III - vastuhakk saab murtud

Loobusin võitlusest - lähen ja maksan oma ühika toa eest ära.

Nädalavahetusel olid Pariisi valged ööd, siin tähendab see ühte ööd mil igasugu kunsti- ja kultuuriüritused on rahvale tasuta ja bussid ning osa metrooliine töötab kella 5ni hommikul. Ja lähtudes hullusest, kui midagi on võimalik tasuta saada, siis tuleb selle jaoks kindlasti aega leida. Aga enne antud üritustele suundumist käisin tuttavaga Jaapani restoranis keha kinnitamas - kusjuures kesklinnas. Kõik oli ilus kena selleni, kuni minu 1 klaasi tellitud veini asemel toodi 375ml mõõduga veini pudel. Ja seda loomulikult see-tõttu, et kelner ei olnud minust tegelikult aru saanud ja selle asemel, et üle küsida toodi mulle väike pudel majaveini...Vot kuidas valgete turistidega käitutakse.

Kirjad Lõunast

Monel hommikul ma kohe tean, et vot tuleks kauem magada - Nt täna otsustasin end kohaliku aja järgi mitte enne 8t voodist välja ajada ja nagu hiljem selgus oli see ainuõige otsus -..... kui Malle peale kümmet tööle jõudis oli kûlma kohvi paus juba alanud - nimelt ei olnud meil järjekordselt elektrit; Tôô seisis ja kõik kogunesid koosoleku ruumi külma vett ja kûpsiseid tarbima.

Restoran - Esimestel õhtutel käisin vanade tuttavatega restoranides - rahakott ei olnud sugugi nii õnnelik kui suu:) Aga superlahedaks leiuks oli puu-ja juurvilja restoran Seine kaldal. Serveeriti ennekõike kûlmasid roogasid, mille koostis oli võimalik ise valida (kusjuures portsionite suurus oleks piisav isegi prae kõrvale mulgiputru ja hapukapsast söövale eestlasele) - - - minu õnneks oli võimalik tellida ka selliseid värske kraami salateid, millele lisati pisut mereande, kana või liha:)


Kui keegi tahab teada, kus ma hetkel elan - eee võtke lahti esimene Pariisi turismiobjekte tutvustav kaart - leidke sellelt Moulin Rouge ja Montmartre`i kalmistu (vihjena - otsige mõlemat linna põhjaosast) ja joonistage enam-vähem võrdkülgne kolmnurk tundmatu asukoha poole (edela suunas) ......... ja selle kolmnurga sees või läheduses (sõltuvalt kaardi täpsusest) leiate pisikese, mõtetu ringtee ja Place de Clichy ---- ja vot sellest punktist mõnesaja sammu kaugusel ma elangi :) Maja on täis tudengeid jms rahvast, kes hinge hinna eest pisikest korterit üürivad. Puhas - suhteliselt rahulik - meeldiv naaber....
Aga nagu ikka - midagi peab ju valesti olema :)!!! Maja asub aadressil, mida osa inimesi teab kui transvestiitide ööklubi (!!!)...... Reaalsus on - mina elan sama maja teisel küljel ja siseõues ning pole siiani midagi ekstreemset
kogenud/läbi elanud. Aga võibolla ma lihtsalt pole märganud :)........

Eile oli peaaegu et õnne päev - sain endale ühikakoha Pariisi - üliõpilaslinnakusse nn. riigitute tudengite ühikasse. Selgituseks - Cite Universitaire`s on hulgim erinevate rahvuste/piirkondade ühikaid a la Norra, Maroko, India ühiselamu. Iga tudeng kelle kodakondsusega kattub ühikas peab just sinna kolima ja kui sinule sobiva riigi ühikat ei ole topitakse sind kokku kolmandatest riikidest Pariisi õppima tulnutega . Tuba on vana maja kohta OK aga kui maja 3 korruse mõnekümne toa kohta on ainult 1 ühine 2in1 dushiruum ja 4 mikrolaineahjuga köök.... tekib tahtmine kellegi peale karjuda - KRT see, et siiin minu riigi ühikat ei ole, ei tähenda veel, et ma ei teaks mis asi on dushiruum ja mille jaoks on köök........

Aga tundub, et ma pean siiski antud ühikas peatuma - vähemalt 2 kuud kuni ma endale mõistlikuma koha leian. Niisiis kas keegi tahaks mulle külla tulla ja ekstreemseid elamusi nautida:)

Veel toredaid asju - esimese päeva vastuvõtust ma eelmises kirjas ei kirjutanud. Nimelt oli 2.oktoobril mingi "tsiviilkaitse" õppuse pÄev, mis siinkohal tähendas, et kui mingi tobe sireen tööle hakkas tuli majast ahvi kiirusel väljuda kasutades varuväljapääse ja jättes pooleli pool päeva kestnud eksperimendi, mis vajas pidevat käelist tegevust, et oleks lootust mingigi tulemus saada. Ja sellist väljumist sain ka mina 2 korda proovida hoolimata sellest, et saabusin alles pärastlõunasel ajal........

Esimene elumärk siitpoolt piiri

Bonjour Paris :) - ehk elu nagu raamatus

Nih, kallid sobrad - olen jallegi IT-tsivilisatsiooni piirimaile
joudnud.... Ehk siis arvuti mille taga tootan jookseb iga 3 minuti
tagant kokku, omab nii flopi kui ZIP ketta lugejat ega voimalda
kasutada USP-d noudvaid lisaseadmeid.... nii, et need inimesed
kellega varem meeldivaid vestlusi gmaili teel pidasin peavad nuud
harjuma kirju lugema/kirjutama - SORRY:) Vahemalt seni, kuni mulle
kasutajatunnus tehakse ja ma endale pisut tarkvara alla laadin (aga
ega vaga loota ei tasu - viimati vottis selle tegemine aega ule 10
kuu)

Meenutades paari aasta tagust seisu - miski pole muutunud.... ka
klaviatuur on neil konnasoojatel hoopis teistsugune kui valgetel
inimestel. EI - ma ei kurda selle parast, et puuduvad tapitahed, pigem
hairib mind jatkuvalt see, et klaviatuurile on tahed paigutatud mingi
looma loogika jargi - NO KAS TEIE VAHETAKSITE "Q" ja "A" tahe kohad
ara ja asetaksite "M" tahe kohale "," jne jne.

Aga mitte miski pole vorreldav sellega, mille ma oma vanalt toolaualt
leidsin!!!!!!!

Te ei usuks

Aga see oli nagu DEJA VU

kritseldised pisikestel kollastel markmepaberitel (kokku 3 lehekest)

need nagid valja nagu minu omad

..............................

..

ja kui ma avastasin uhe paberi teiselt poolelt marked nagu " Kirjuta
Kerstile" ja "saada aruanne ara"

joudis kohale, DEJA VUst on asi kaugel - see on reaalsus, ma jatsin
eelmisel korral lauale paar motetut paberit, aga kuna keegi pole seda
vahepeal koristanud on nad ikka veel siin

Huvitav, kas mul onnestub kusagilt instituudi pealt leida ka viimati
maha unustatud katsetulemuste koopiad........

EDUD - kodu mul ei ole, aga loodan et kunagi saab olema.... vahemalt
kaitusin ma eelmisel korral pariisis olles oma nn orjaga nii hasti, et
ta pakub mulle luhikeseks ajaks ulualust.

Samuti voib eduks lugeda seda, et erinevalt 2005 aasta oktoobrist
suudan ma ka peale pikka pausi end kohalikus keeles mingil maaral
moistetavaks teha....

..........aga see, et ma tanases kirjas jarjekordsest streigist ei
kirjuta ei tahenda veel, et ma normaalselt kohale oleksin
joudnud.......... Seekord onnistas mind ilmataat korraliku uduga,
mistottu hilines valjalend tallinnast. Au ja kuulsus sellele EestiOhu
piloodile, kes praktiliselt kasikaudu lennuki oigele lennuvaljale
maandada suutis:)