Jõulude ja aastavahetuse vahele jäi tänane titaanide heitlus "2 takti ette nime all".

Ja ehkki mina olin oma otsuse lemmikute suhtes juba ammu teinud, olin positiivselt üllatunud, et tulemused olid just sellised nagu need välja kuulutati. Super või pigem uskumatu - näha inimest enda kõrvalt kohalikku staaritaevasse tõusvat (loodetavasti selleks, et jääda). Ja üldsegi mitte eestlaslikult rõõmu tunda sellest, et kellelgi su sõpradest/tuttavatest läheb paremini kui sinul.

Väike stiilinäide huvilistele:) http://video.delfi.ee/tag/margus%20vaher/

Puhkusest.... õigemini sundpuhkusel

Nädalavahetusel sain ülikindlaid tõendeid selle kohta, et ei ole hea pühapäeval tööle tulla - probleem nimelt selles, et mingi kõikumine vooluringes viis mu arvuti viimseni rivist välja - ja täna teatas IT tehnik külma rahuga, et temal on puhkus ja tema enne 02. jaanuari ei kavatse mitte midagi teha - "Desole", aga minu asi ei ole kuidas sa töötama hakkad - no krt. kas on voimalik tänapäeval mingeid katseandmeid vms analüüsida põlve otsas -EI. No ja vähe sellest, et arvuti lolliks läks - peale surnud hiire, raisatud kemikaalide ja puhkamata pühapäeva ei saanud ma midagi :( Nuta voi naera, aga jällegi leiab kinnitust tõsiasi, et ostsin lennukipiletid liiga hiliseks ajaks - oleks voinud juba 15.12.07 Eestisse tulla. Nii kui nii midagi tehtud ei saa :(

Elamused kulinaaria valdkonnas - tegin teoks ammuantud lubaduse kohalikega ühine kokkamine ette võtta:) Lisaks meeldivalt veedetud ajale ühiselt köögis möllates omandasin vähemalt selle, kuidas ahju puudumisel "chevre chaud'i" valmistada:) Lisaks õnnestus mul omal nahal kogeda miks mehed, kes harva toidupoes käivad seal vähemalt ühe tunni viibivad - nad lihtsalt peavad koiki silte korduvalt lugema, et leida neid huvitavad kaubad. Mina sattusin samasugusesse olukorda kui ma pidin toidupoest leidma vastavad produktid, mille ma olin lubanud endaga kaasa võtta (Eestis oleks nende leidmisele kulunud max 5min - ent siin kulus kena pool tunnikest...).

Linnulaulu me ümber ei kosta...

Millised võiksid olla ühe korraliku sinise esmaspäeva hommikused helid? Oluliseks komponendiks on kindlasti erinevate autode signaalitamine segatuna alarmsõiduki läbilõikava sireeniga, naabri lapse hommikune jonn ja puhuri ja/või traktoriga lehtede koristamine/kogumine otse sinu magamistoa akna all.... No mind suudeti täna hommikul just sellise komplektiga õnnistada - eriti valusaks teeb antud seiga see, et olin planeerinud täna hommikul kodus töötada....
Kui esimesed mainitud helid oli võimalik kõrvaklappidega summutada, siis viimast mitte. Ja mis te arvate, millal see lehtiede koristamine lõpetati (voi oigemini paus tehti)?!- loomulikult siis, kui ma ühikast välja astumas olin, sest matsin maha ilusa unistuse oma toas rahulikult artiklite lugemisest ja alustasin teekonda laborisse.

Meestemood - ma ei tüdine vist kunagi lipsukandjate huvitavaid "aksessuaare" kommenteerimast :) Kui suured moeloojad peavad valusaks eksimuseks ülikonna juures sokkide mitte-kandmist ja Maire Aunaste on valmis televisioonis tumeda ülikonna juures valgeid sokke kandva mehe silmapilkselt stuudiost välja viskama, siis kuidas viimased käituksid juhul, kui näevad tumedas ülikonnas ametnikku hommikul tööle minemas kandes valgeid DEXTERI (selgituseks neile, kel vanust rohkem, tegemist on lapsteadlasega multifilmist) pildiga sokke, mis rõõmsalt igal sammul välguvad.

Picasso ja menüümured

Nädalavahetuseviis mind siinse Vene-Ukraina pundiga Ladina kvartalisse õhtut veetma ja Picasso muuseumisse. Erakordsed inimesed, kellega koos jõuab paratamatult kohale - jaaaa palju on veel siin elus õppida... Seoses Picasso ja kubismiga valisime endi seast välja need, kes õhtuti geomeetrilisi kujundeid joonistama ning neid hommikul erinevates asendites kokku kleepima hakkavad ja need, kelle konspektiäärtele tekkinud kritseldised tuleb ära raamida ja näitus teha - ehk siis 100 aasta pärast tulevad inimesed sama moodi hordide kaupa neid käeproove vaatama ja maksavad nende eest meeletuid summasid :) No tegelikult oskas Picasso siiski värvi ja kujundiga mängida - vähemalt mingil eluperioodil, millele langeb paarikümne visuaalselt nauditava ja huvitava töö tegemine

HOIATUS - neile eestlastele, kes prantsuse keelt vabalt ei räägi.
Turistide tõmbenumbri moodsa kunsti muuseumi, Pompidou keskuse, kõrval väikeses söögikohas ei sattunud ma Imre Sooääre moodi lennuintsidenti ega isegi mitte koolerapuhangu otsa, vaid huvitavalt üles ehitatud kliendilõksu. Kui meie vaprate päevajätkajate seltskond pühapäevase muuseumikülastuse järgselt ühte pooltühja restorani sisenesime, võttis meid vastu +/- viisakas teenindus rõõmsa küsimusega:" kas toome ka inglisekeelsed menüüd?". Nõustusime ja varsti ilutsesidki meie laual kahte värvi menüüd - üks Prantsuse ja teine Inglise keeles. Valisime üht teist välja ja hakkasime võrdlema toidu nimetusi erinevates menüüdes nt need kes tellisid inglisekeelsest menüüst võisid osta ekstraklassi rooga vene lõhest, aga need kes tellisid prantsusekeelsest menüüst said lõhehautist jne. Kuna soov oli midagi magusat süüa oskasin mina endale valida pannkoogid suhteliselt mõistliku hinna eest inglisekeelsest menüüst loomulikult. Meeldiva üllatusena toodi mulle sellised mõnusad paksud vanaema pannkoogid vaniljekastme ja jäätisega. Ok - ei hakanud protestima, ehkki olin eeldanud, et mulle tuuakse siinsed üliõhukesed pannkoogid.... protestimisehetk saabus hoopis hiljem. Siis kui lauda toodi arve ja selgus, et olin endale väidetavalt planeeritust tunduvalt kallima roa tellinud. Selgitust küsima minnes teatati mulle, aga te tellisite pannkoogid (ja tutvustati nende hinda prantsusekeelses menüüs - jaaa see klappis hinnaga arvel ja see toode mida mina olin tellinud oli Crepes' i nime all) Ja kui ma nõudsin endale inglisekeelse menüü selgitamaks, et olin tellinud inglisekeelse menüü järgi pannkoogid lisanditega teatati mulle menüülugemise järgselt (kus tõesti olid kahe hinnaga pan cakes) lihtsalt "Desole - kelner mõistis teie tellimust teisiti ja nüüd tuleb teil maksta ikkagi saadud toidu hinna järgi". Ei hakanud tõmblema, maksime arve ära ja tulime tulema teadmisega, et rohkem minu jalg üle selle söögikoha ukse ei astu....

Lisaboonusena sel nädalavahetuselõnnestus jällegi ühele prantslasele selgeks teha, et Eesti see ei ole mitte Venemaa piirialale jäänud kants, kus mingid tüübid otsustasid riiki mängima hakata, vaid et see on täiesti eraldiseisev riik oma kultuuri, keele ja ajalooga, mis lihtsalt teatud perioodil liideti sõltumata meie soovist ühe riikide liiduga.

Tâna sain jälle noomida - - - võib-olla põhjusega, sest tõesti ei ole minust juba pikka aega midagi kuulda olnud. Ja avades blogi ilmnes karm tõde - kogu novembri kuu jooksul ei avaldanud ma ühtegi seika, ehkki aeg-ajalt olin kirjutanud lühikokkuvõtteid viimastest sündmustest mida lugejaga oleksin tahtnud jagada. Alustan vigadeparandust juba täna:)