üks mõte

Võib-olla pettume me inimestes liiga kergelt, mis siis, kui asjata...
Me ei küsi, ei selgita, ei oota vastuseid - vaid lähme oma teed...
Las sööb siis teadmatus me hinge ja keha pinges kisendab...
Ehk aeg toob selgitust...
Ent täna - on lihtsam loobuda.


...

Nagu ikka - siis kui minul on tööpäev on väljas võrratu suveilm.... Aru ma ei mõista, mis toimub!!! Aga vähemalt on mul nüüd korralik konditsioneer kassa kõrval :)

Apteegis on klienditeenindaja tööks ennekõike torisevate klientide teenindamine ja kuulamine, kuidas kõik ravimid on nii kallid nii kallid ja jälle on ravimid kallimaks läinud jne. Selliste torisejate vahele sattub aeg-ajalt hoopis teistsuguseid inimesi. Näiteks tuli üks püsiklient just lagedale küsimusega "Tütrekene, aga millal Teie jälle tööl olete ??" Minu pisut üllatunud ilme peale tuli selgitus: "Vot mina saan Teiega kohe nii ühe laine peale, et ma tunnen, et võin oma hädad teile ära rääkida ja et ma saan teie käest nende kõigi jaoks rohtu"

Ja jõudsin ma järgmist klienti teenindama hakata, tuli sama tekst teises versioonis "Oi dotshenka ja vam skazu..." .... MIS TOIMUB!!??

Vuss vuss - mina olengi vusserdaja, parim mõõdupuu ja etalonväärtus vusserdamisele (pole veel isegi otsustanud, kas mõõta meetri, liitri või kilogrammi kaupa), mis unustati meetermõõdustiku kasutusele võtmisel võimalike mõõtühikute loetellu paigutada !!!



Ehk lugu sellest, kuidas käituda igasugu võite sisaldavate lotopiletite jms paperitükkidega.

Üldjuhul jätavad mind igasugu kampaaniad, loteriid ja kihlveod 100% külmaks. See-eest oskas A le Coq oma juubelituuri õllekampaaniaga kuidagi ka mind haarata, ehk oli see massipsühhoos vms. Igal juhul saatsin ma päev enne Jaanipäeva õllepudelilt rebitud sildikese numbri mingisuguse sõnumiga, mille kohaselt oleksin võidu korral ALeCoq200 juubelituurile saanud 2 VIP pääset...

Aga loomulikult ma ei lootnudki võita ja järgmisel hommikul võidust teatavat sõnumit saades ei olnud mul aimugi, kuhu ma võisin selle paberikese numbrikombinatsiooniga panna, samuti ei saanud ma välistada võimalust, et see on juba leidnud oma koha paberikorvis.... Ometigi tundusid piletid piisavalt ahvatlevad, et helistada koju ja paluda emal kusagilt köögi territooriumilt riiulilt, laualt, paberikorvist jne püüda leida see õnnelik paberitükk.

Ja nagu ikka on emadel eriline oskus (võime mida treenitud juba mitukümmend aastat) leida laste poolt kummalistesse kohtadesse peidetud/jäetud/kaotatud asju ning ma sain oma vajaliku paberitüki tagasi ning otsustasin selle kindlasse kohta panna kuni piletite välja võtmiseni.

Kindlaks kohaks osutus käekott - see pisike sahtel kuhu rändavad ostutsekid, kui on kahtlus, et neid võib vaja minna.

Juuli keskel meenus mulle, et peaks vist võidu realiseerima..... Aga mida ei olnud oli see pisike punane paberitükk!!! Peale põhjalikku otsimist meenus, et olin osa tsekke kotist ära tõstnud.... seekord läks õnneks ja leidsin otsitud paberitüki vanade tsekkide hulgast. Huuh

Ja kui keegi arvab nüüd, et ma läksin pileteid välja võtma, siis ta eksib... Paigutasin paberi rahakotti visiitkaartide sahtlisse. Rahakotti paigutasin ka teised sarnased lipikud mida ma ära ei olnud saatnud juhuks, kui tekib isu ehk veel mõni saata jne (need paigutasin raha sahtlisse). Nüüd saatsin veel ühe sõnumi, lootuses pileteid juurde saada ja suurema sõprade pundiga minna ... Aga ei, teisel katsel ei võitnud ma midagi :(

Nagu ikka elu läks edasi ja 5. august (viimane päev pileteid välja võtta) lähenes

No ja kui ma siis 2. augustil .....

...... (lugu jätkub)