Kas aimad kui habras on niit,
mis mind elu või sinuga seob,
ja jäädavalt minema siit,
mõni õnnetu hetk minu viib...

Mis jättis minusse sügavama jälje kas inimesed või kunst (seda eelmises sissekandes märgitud näitusel) - siis seekord ei suuda ma isegi otsustada... ehkki nii veider kui see minu puhul ka ei ole kipun arvama, et kunst...
Looming, mis suutis veel järgmisel päevalgi hoida seda veidrat meeleolu, mis saadab värske armumise järgselt... Kas võib armuda kunsti, tema ideedesse tema värvi ja sellesse emotsiooni, mille pilt või ese sinus tekitab? Või annab Monica del Norte töödele selle sära nendega kaasas käiv lugu sellest, kuidas leinata väärikalt, leida taas jalgealune ning kanda taasärkamise tunne lõuendile.... Või on tegu autori enda erakordse jõu ja säraga, mis on õnnestunud jäädvustada värvi abil....???
Selgusele jõudmiseks tuleb vist autori järgmise näituse avamisele minna...

Oma saar....

Miks mulle meeldib võõras riigis, teistsuguses kultuuriruumis, anonüümsust täis linnas...

Kogu selle võõra seas on pisikesed saarekesed - siinsed eestlased, Eestiga seotud üritused... kokkuhoidmine, just see, et meid on nii vähe, muudab igaühe meist eriliseks ja samal ajal teistega võrdseks. Ei ole olemas kaugeid ja kõrgeid saatkonnatöötajaid, heliloojaid, kuulsusi ja kunstitippe - on eestlased, erinevatel ametkohtadel, kes teevad oma tööd ja tunnevad rõõmu sellest piskust, mis meile antud on.

Iga prantslane oleks õnnest segane, kui nad kohtuks ühe õhtu jooksul mitmete oma riigi suurkujudega kunsti/kirjanduse vms valdkonnas, saaks voimaluse nendega infot vahetada, lihtsalt lobiseda ja jagada oma tundmusi, aga eestlane naudib väikest veini, head õhkkonda ja mõlgutab oma peas vaikset mõtet, et nii peabki olema...

Näiteks eile käisin Tiiu Kirsipuu ja Monica del Norte näituse avamisel.... väikesed sõnavõtud, hubane õhkkond ja suupistelaud pisikeses VIII linnajao kunstigaleriis vaid kiviviske kaugusel Champs Elyseest ja mõne sammu kaugusel Eesti saatkonnast, seltskond valdavalt kunstnikud, suursaadik/saatkonna töötajad ning kunstnike sõbrad tuttavad siit ja sealt-poolt piiri... Ja peale üritust - pisike istumine kesklinnas mainitud kunstnike ja lähimate sõpradega. Miski, mida minuga Eestis olles nii naljalt ei juhtunud, on siin saanud osaks igapäevaelust...

MINA OLENGI 0

Tegelikult ei ole mul mitte midagi ütelda - õigemini kõik mida ma teatud inimestele oma töö juures ütelda tahaksin on ühendid, mis igas korralikus kirjatükis on asendatud kujul sõna esimene täht tärnide rida ja sõna viimane täht ja igaüks võib ise aimata mis sõnad sidesõnade vahele jäävad jne.

Minu töötamise/mitte töötamise aegasid ei saa ikka minu selja taga planeerida ja neist siis teatada, ning olla üllatunud kui ma antud käitumise järgselt tugevat pettumust väljendan.