Peas on meeletult palju mõtteid ja ei ühtegi ideed...
See ongi see, kui elu sinust lihtsalt mööda veereb...

Oled vaatleja, kes ei näe
Oled kuulaja, kes ei mõista juttu
Oled rääkija, kes ei soovi miskit kõnelda...

Vaatad enda ette, kaugustes ei paista midagi...
vaatad seljataha, ja näed vaid tühjuses kulgevat jäljerida...

Ohumärgid

Viimane aeg on siit riigist lahkuda, sest igasugu ohumärke minu jäädavast võimalikust muutumisest on liiga palju.... Nimetagem mõningad:

1) olen hakanud tihedalt suhtlema oma ühika moslemitega(!)
2) õllest lootusetult joobes olevad neegrid ühikas ei üllata mind enam, pigem tundub midagi korrast ära, kui viimased mainitud päeval otse kõndida suudavad
3) poodi minnes eelistan lehmapiimal põhinevatele juustudele kitsepiimal põhinevaid... ikka mida kreemjam ja tugevama maitsega seda parem.... (siinkohal tuleks üle lugeda raamatu "Malle Pariisi vallutused" I osa eriti tulevikulubadused :))

Aga Eestisse saabumiseni on õnneks jäänud vaid loetud päevad...