Oma saar....

Miks mulle meeldib võõras riigis, teistsuguses kultuuriruumis, anonüümsust täis linnas...

Kogu selle võõra seas on pisikesed saarekesed - siinsed eestlased, Eestiga seotud üritused... kokkuhoidmine, just see, et meid on nii vähe, muudab igaühe meist eriliseks ja samal ajal teistega võrdseks. Ei ole olemas kaugeid ja kõrgeid saatkonnatöötajaid, heliloojaid, kuulsusi ja kunstitippe - on eestlased, erinevatel ametkohtadel, kes teevad oma tööd ja tunnevad rõõmu sellest piskust, mis meile antud on.

Iga prantslane oleks õnnest segane, kui nad kohtuks ühe õhtu jooksul mitmete oma riigi suurkujudega kunsti/kirjanduse vms valdkonnas, saaks voimaluse nendega infot vahetada, lihtsalt lobiseda ja jagada oma tundmusi, aga eestlane naudib väikest veini, head õhkkonda ja mõlgutab oma peas vaikset mõtet, et nii peabki olema...

Näiteks eile käisin Tiiu Kirsipuu ja Monica del Norte näituse avamisel.... väikesed sõnavõtud, hubane õhkkond ja suupistelaud pisikeses VIII linnajao kunstigaleriis vaid kiviviske kaugusel Champs Elyseest ja mõne sammu kaugusel Eesti saatkonnast, seltskond valdavalt kunstnikud, suursaadik/saatkonna töötajad ning kunstnike sõbrad tuttavad siit ja sealt-poolt piiri... Ja peale üritust - pisike istumine kesklinnas mainitud kunstnike ja lähimate sõpradega. Miski, mida minuga Eestis olles nii naljalt ei juhtunud, on siin saanud osaks igapäevaelust...